SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE SOSE O1.137 Silvi Salupere 6.loeng

Strukturalism Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele. Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.

Keelelised struktuurid samastatakse mõtlemise struktuuridega — universaalne grammatika. See universaalne grammatika on kõikide universaalide allikaks, ta annab määratluse ka inimesele endale. Mitte ainult kõik keeled, vaid ka kõik märgisüsteemid alluvad ühele ja samale grammatikale. See on universaalne mitte ainult selle tõttu, et informeerib kõiki keeli maailma kohta, vaid ka seetõttu, et ta kattub maailma enda struktuuriga Todorov Dekameroni grammatika 1969

Strukturalism — semiootika Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi all-liigiks. Vrd Fiske: Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm — me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.

Claude Lévi-Strauss “Suguluse elementaarstruktuurid” 1945 Nagu foneemid, nii ka sugulusterminid on väärtuselemendid; nagu esimesed, omandavad nad väärtuse vaid tänu sellele, et moodustavad süsteeme;

LS “Suguluse elementaarstruktuurid” “sugulussüsteemid” nagu ka “fonoloogilised süsteemid” olid inimvaimu poolt välja töötatud mitteteadvusliku mõtlemise tasandil. Kuna täiesti erinevates kohtades langevad kokku sugulussuhted ja abielureeglid, võib arvata, et tegu on üldisema seaduspärasusega.

Claude Lévi-Strauss “Suguluse elementaarstruktuurid” Sugulusstruktuuri eksisteerimiseks on vajalik kolme tüüpi peresuhete olemasolu: veresugulus (vend-õde), lähisugulus (mees-naine) ja sündimise (vanemad-lapsed). Guinea isa sõbrustab pojaga, õde vennaga, kuid naine kardab meest ja vennapoeg onu. Polüneesias vastupidi. Diakroonias mehe võim kasvab, venna oma kahaneb, isa oma kasvab, onu oma kahaneb.

Claude Lévi-Strauss “Suguluse elementaarstruktuurid” Struktuuri välja toomine süsteemi sees. Avunkulaadi struktuur põhineb neljal suhte osalisel — vend, õde, isa, poeg, kes on omavahel seotud kahe opositsioonilise paarina. Kõige lihtsam sugulusstruktuur. Igas neist kahest põlvkonnast on alati üks positiivne ja teine negatiivne suhe.

Lévi-Strauss (Language and The analysis of social laws,1951), mõjutatuna Roman Jakobsoni hüpoteesist keele metastruktuuri kohta (1949) väidab, et vaadeldes sugulussuhteid kui teatud keelt, võime me teha järeldusi ka keele tekkimise kohta. Struktuur on üks. Naiste vahetus ehk abielupartnerite vahetus = teadete vahetus Kirjeldanud mingi piirkonna abielureeglid, peaks saadud struktuur olema sarnane antud piirkonna keele struktuurile

Emile Benveniste Mõtestada keelt kui süsteemi tähendab analüüsida teda kui struktuuri. Kuna iga süsteem koosneb ühikutest, mis vastastikku üksteist tingivad, siis ta erineb teistest süsteemidest nende elementide vaheliste sisemiste seoste, mis moodustavadki struktuuri, poolest.

Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele (J. Viet, J. Piaget 1968): Terviklikkus (totalité): elemendid on allutatud sõltumatule tervikule. Transformatiivsus ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel. Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda. Lévi-Strauss: “Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos.”

Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust (Lévi-Strauss): struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi

Anorgaaniline materjal

Organisatsiooni struktuur

Nien3-nitraat

HIV

Teaduslik uurimine

Intsesti keeld

Lévi-Strauss kirjeldab strukturalismi meetodit: Koguda ja analüüsida üksikfaktid. Selgitada nende omavahelised seosed, sarnased grupeerida ja tuua välja korrelatiivsed ehk sisemised suhted. Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome me sellega ka totaalse uurimisobjekti.

Kuidas uurida kultuurinähtusi? Claude Lévi-Strauss vaadelda sünkroonia teljel uurida nende sisemises ja välises ühtsuses analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmnebki semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine viiakse läbi kas konkreetse nähtuse või laiema konteksti suhtes. Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm, mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul.

C. Lévi-Strauss Keel kui inimteadvust struktureeriv alus Kirjeldab keelest lähtuvaid uurimistasandeid: keeleliste seoste mudel sugulusseosed. Sotsiaalsed seosed, nt. elukaaslase valimise struktuur järgnevalt analüüsida mõtlemise vorme, nt teaduse teooriad. müütide teooriad ühiskonna teooriad

Roman Jakobsoni järgi on kommunikatsioon vaadeldav kolmel tasandil: Verbaalsete teadete vahetus = lingvistika. Igasuguste teadete vahetus (1. sisaldub) = semiootika. Kommunikatsiooni uurimine = sotsiaalantropoloogia koos ökonoomikaga (2. sisaldub). Nendel kolmel tasandil on oluline roll tavakeelel. Jakobson tahab asetada kolm tasandit ja tavakeele ühele alusele, mille ta arvab olevat DNA geneetilise koodi. See omab 4 tähest koosnevat alfabeeti — nukleotiide, mis omavahel kombineerudes moodustavad 64 ühendist koosneva geneetilise sõnastiku, mis edestavadki geneetilist informatsiooni. Jakobsoni järgi on tavakeel antud geneetilises koodis ja on samasuguse struktuuriga.

Olles orienteeritud täppisteadustele, kaldub S. teadvuse ja subjekti eitamise poole. Paul Ricoeur: “S-i eesmärgiks on distantseeruda, objektiviseerida, eemalduda uurija isiklikust samastumisest instituudi, müüdi, rituaali jne struktuurist”. Tähendus, mis tuleb välja strukturaalse analüüsi protseduuri käigus, on puhas korrastatus, mõte kui isiklik mõte või isiklik üleelamine asendub mõttega, mis on endast võõrandunud koodide objektiivsus. Strukturalistlik mõte osutub mõtteks, mis ei mõtle. Subjekti elimineerimine. Roland Barthes “autori surm”, Louis Althusser “subjekti surm”. Diskursuse mõiste olulisus.

STRUKTURALISMI ERI SUUNAD I. Strukturalistlik lingvistika. (Olulised Saussure´i eristused keel ja kõne, tähistaja/tähistatav, binaarsed opositsioonid). II. Strukturalistlik narratiivi analüüs (narratoloogia) a) Narratiivi struktuur (V. Propp ja A. Greimas, Lévi-Strauss müüdi struktuur) b) Temaatiline struktuur (nt Oidipuse lugu Lévi-Straussi käsitluses)Oidipuse lugu c) Narratsiooni struktuur ( G. Genette eristus loo (l´historie) ja kõne (recit) vahel, Jonathan Culler story and discourse, faabula ja süžee, Seymour Chatman filmi ja romaani loo erinevusest — filmis ei saa aega peatada ja seletada ning kirjeldada, nagu raamatus

III. Strukturalistlik poeetika Roman Jakobson. Metafoor ja metonüümia kui kaks mudelit ; Baudelaire´i luuletuse "Kassid" analüüs koos Lévi-Straussiga. Lingvistilised märgid moodustuvad kahepoolse protsessi — selektsiooni ja kombinatsiooni — läbi. Juri Lotman. "Loengud strukturaalsest poeetikast“ (1964), "Poeetilise teksti analüüs“— luuleteksti analüüs erinevatel tasanditel lähtuvalt struktuuri mõistest. Tz. Todorov

IV. R. Barthes´i semiootika (märgiteooria) rmt-s “Semioloogia alused”(1965). Kõik sotsiaalsed praktikad on märgisüsteemid, mis toimivad sarnaselt keelele. Näiteks riietusmoes võime eristada "kõne lause“ (süntagma): pluus+ seelik+lakk-kingad või pluus+püksid+tossud. Keelesüsteemis on meil aga paradigmad (valikud): a.pluus, särk, T-särk, b. seelik, püksid c. tossud, lakk-kingad,kummikud jne

POSTSTRUKTURALISM Psühhoanalüütiline suund. Jacques Lacan. Deleuze/Guattari skisoanalüüs. Diskursuse uuringud. Tõde ja Võim. Teadmise arheoloogia. Michel Foucault Kirjandustekstide analüüs. Roland Barthes, Julia Kristeva. Dekonstruktsioon. Jacques Derrida