1. SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE
SOSE O1.137
Silvi Salupere
11.Loeng
Jakob von Uexküll. Biosemiootika ja kultuurisemiootika.
T. Sebeoki märkide tüpoloogia.

2. Jakob von Uexküll (1864-1944) Omailma (Umwelt) mõiste
Lihtsustades öeldes — kõik mida subjekt tajub nimetatakse subjekti tajuilmaks, ja kõik millele subjekt mõjub, tema mõjuilmaks ning mõlemad — tajuilm ja mõjuilm — moodustavad tervikliku üksuse — subjekti omailma.

3. Tajumärk ja mõjumärk
Loom-subjekti omailma objekti omaduseks on üksnes vastavate tunnuste kandmine, mis võimaldavad tal hakata vastavate tajumärkide ja mõjumärkide kandjaks. Oluline on siinjuures, et omailma objekt vastaks mõlemale tingimusele — nii taju- kui mõjumärgile — sest läbi objekti kustutab mõjumärk ärritava tajumärgi.
Mida keerukam on organism, seda keerukam ja mitmekesisem on ka tema omailm. Kui puugil moodustab omailma teatud võihapet ja soojust kandvad objektid, siis imetajatel on vastav ampluaa tunduvalt avaram. Inimese puhul on see veelgi laiem ja keerukam, kuna siin tuleb mängu teadlik valik ja eesmärgipärasus.

5. Liigutuste mängu- e mõjuruum — inimesel 6 suunda
Liigutuste mängu- e mõjuruum — inimesel 6 suunda. Suunasammud korrastavad
Mõjuruumi tähtsus ilmneb eriti algelisematel eluvormidel, kelledel puudub ülejäänud tunnetusviiside mitmekesisus.
meriliud, kes elab rannakaljudel tõusu-mõõna vööndis. Olenevalt tõusust ja mõõnast liiguvad nad toidu otsingule, kuid peale söömaaega tulevad nad endisele kohale. Meriliua juures ei saa rääkida mingitest nägemis-, kuulmis- või haistmismeeltest ja jääb oletada, et tema mõjuruumis on mingi kompass, mis teda tema endisesse “pesasse” tagasi juhib.

6. Mõjuruumi kõrval on levinuim kompimisruum
Mitte kõik keha osad pole kompimisel võrdselt tunnetavad. See on tingitud asjaolust, et meil on peale väliste kompimisaistingu märkide ka kohaaistingu märgid, mida me nimetame kohamärkideks. Iga subjekti kohamärk annab ühe koha loodavas kompimisruumis. Kombates sõrmedega mingit asja omistame me talle mingi kohamosaiigi.
Sama toimub ka loomade maailmas — “nii kompimis- kui nägemisruumis, on asjade kohamosaiik omistatud subjekti poolt ta omailmade objektidele ning keskkonnas seda kohamosaiiki ei eksisteeri”. Omailma objekt jääb objektiivselt tunnetamatuks — asjaks iseeneses.

7. Täiuslikuma omailma loob aga nägemisruumi olemasolu
Looduses on valgustundliku nahaga loomi, kellel on kompimis- ja valgusärrituse korral kohamärkide tekkimiseks ühed ja samad kehapiirkonnad. Nägemisorganiga loomadel aga on nägemisruum ja kompamisruum lahus ja oleneb subjektist, kumb neist hakkab tähtsamat rolli mängima eluks vajalike märkide projitseerimisel sobivatele omailma objektidele.
Igale nägemiselemendile vastab üks kohamärk, st me näeme välismaailma niivõrd, kuivõrd esineb meil elementaarosakesi ehk nägemiselundeid. Kuna nägemiselementide arv on loomadel erinev, siis võib väita, et ka silma poolt esile toodud omailmade pildivõrgustik ehk vaade erineb liigiti suuresti. Kärbes ei näe ämblikuvõrku.

8. Samasugust subjektiivsust kohtame ajast rääkides
Aeg kui momentide rida kulgeb eri omailmades erinevalt, vastavalt momentide arvule, mida subjektid mingi ühe ja sama ajavahemiku kestel kogevad. See ei ole loomulikult väikseim võimalikest mõõdetavaist ajaühikuist, vaid väikseim meeleorganitega tajutavaist.
Aja moment on sarnaselt elementaarsele nägemiselemendile väikseim ja jagamatu ajaühik, mis vastab jagamatule elementaaraistingule ehk momendimärgile. Inimese puhul on väiksemaiks tajutavaks ajaühikuks 1/18 sekundit. Oluline, et “moment on kõigi meelte jaoks ühepikkune, sest kogu meelelise tunnetuse aluseks on sama momendimärk”. St inimkõrv tajub kaheksateist õhuvõnkumist sekundis ühtse helina, sama juhtub ka kaheksateistkümne löögiga vastu nahapinda, mis samuti jätab mulje ühtlasest survest.

9. Tuba inimese omailmas

10. Inimese omailmas Tool – istumisvarjund Laud – toiduvarjund
Taldrikud ja pokaalid (kollane ja punane = söömis- ja joomistoon)
Põrand – käimisvarjund
Raamaturiiul – lugemistoon
Seinal – tõkkevarjund
Lambil – valgustoon

11. Koera tuba

12. Koera omailm Söömisvarjund, istumisvarjund jne
Kõigel muul on tõkkevarjund
Pöördtoolil ei ole selle sileduse tõttu koera jaoks istumistooni

13. Kärbse tuba
Kõik on jooksmistoon,
v.a lamp ja laual olevad esemed

15. Üleval – külatänav
kärbse silmis
All – molluski silmis

16. Tähenduse tekitamine/tekkimine
Eesmärk ja /loodus/plaan. Eesmärgipärane tegutsemine ainult kõrgematel imetajatel.
Tajupilt ja mõjupilt. Kana ja tibu. Tajupiltide äravahetamine eriti sage lindude puhul. Amsterdami loomaaias isahüüp ja direktor. Hakid ja ujumispüksid
Tähendus sõltuvalt subjekti seisundist (meeleolust) - kaitsetoon, eluasemetoon, söömistoon (vähk ja meriroos), koer ja istetoon, neeger (redeli tajupilt täieneb omasoorituse mõjupildiga). Me oleme kõikide oma omailma objektidega läbiviidavate soorituste jaoks töötanud välja mingi mõjupildi.
Otsimispilt ja otsimistoon. Otsimispilt hävitab tajupildi (raha, kann).

17. Kinglooma ümbruskond ja omailm
Toiduks on roisubakterid
Kõikidele ümbruskonna asjadele vastab tema omailmas ühesugune tajumärk, mille tulemusena muudab suunda

18. Mesilased eelistavad
maanduda kujundeil,
mille vorm on lahtine,
(tähed ja ristid).
väldivad kinniseid vorme (ringid ja ruudud).
Vormi võib lugeda
nende omailma
tunnuseks
(vihmaussidel veel ei ole)

19. Uexkülli omailm on justkui
maailm, kus igat subjekti ümbritseb seebimull, milles eksisteerib talle omane aeg ja ruum. Tõsi, aeg ja ruum hakkab tähtsust omama alles keerukamate organismide juures, siis, “kui on vaja eristada suurt hulka tajumärke, mis ilma omailmalise ajalise ja ruumilise toestikuta kokku langema hakkaksid”.

20. Sarnaselt Uexkülli omailma mõistega kasutab Juri Lotman mõistet semiosfäär
Semiosfääri üheks olulisemaks tunnuseks on piiritletus: oma semiootilise — tähendusliku ja mõistetava — sfääri ja mittesemiootilise — tähendust mitteomava — või võõrsemiootilise (end identifitseerinud semiosfäärile niisamuti tundmatu kui mittesemiootilinegi) sfääri vahel. Piiritletud semiosfäärile kui homogeensele ja suletule vastandub temale tähenduslikult tajumatu ja võõras ruum.
Paralleel Uexkülli subjekti tajumärke kandva objekti ja talle täiesti tunnetamatu (subjekti seisukohast ka olematu) välismaailma vahel on ilmne.

21. Semiosfääri sisuline külg on määratud sotsioloogiliste, religioossete, kultuuriliste jne ideoloogiliste koodide poolt
Ning võib öelda, et mida kindlamini ja täpsemini on määratletud semiosfääri sisu, seda sarnasemad on indiviidide omavahelised semiootika ruumid. Nt keskaja arusaam maailmast ja seal kohatavast oli tunduvalt homogeensem kui tänapäeval. Sama kehtib ka totalitaarühiskondades, kus nii-öelda “tunnetusvõimalikkused” on kõrgemate instantside poolt ettekirjutatud.

22. Kull Kalevi, Lotman Mihhail. 1995
Kull Kalevi, Lotman Mihhail Semiotica Tartuensis: Jakob von Uexküll ja Juri Lotman. - Akadeemia 7(12),

23. Elusat ei tee elusaks mitte molekulaarne struktuur, vaid semiootiline – märgid, mis ta moodustavad. Veelgi enam, nimelt märgiline struktuur determineerib suuresti biosüsteemide molekulaarse struktuuri ja biokeemilised protsessid temas.
Seega elu on ennekõike mitte biokeemiliste ja biofüüsikaliste sündmuste jada, vaid märkide rida — sõnum. Üksnes see sõnum, sisu, annab elule pidevuse.

24. Semioosi hierarhilisus
Elusorganismis toimub nii palju ja nii mitmetahulisi semiootilisi protsesse, et nende puhul ei saa juttugi olla sellest, et nad kõik võiksid olla suunatud ühest juhtkeskusest. Veelgi enam, enamus protsesse toimub niimoodi, nagu nad ei aimakski teiste, paralleelselt eri tasandeil toimuvate semiootiliste protsesside olemasolu.

25. Näited
Näiteks oli DNA semiootiline tegevus võimalik ka ammu enne kui organism oma mõistusega sellest teadlikuks sai, alateadvus töötas ka enne Freudi, jne. Looma orienteerumiskäitumine oma pesa otsides on vaevalt seotud ta lihasrakkudes toimuvaga.
Need nivoodevahelised korrelatsioonid pole aga üheselt ega jäigalt fikseeritud. Meil on hingamine enamasti teadvusest lahus, mõnedel Ida rahvastel on aga tavaline nendevaheline seos.

26. Üks olulisemaid semioosi funktsioone on (enese) taasloomine.
Ükski mällu talletatud informatsioon ei eksisteeri ilma tema interpretaatorita.
Identifitseerimine kui piiritlemine. See, mis on piiride sees, olen mina (Innenwelt), mis on väljas, on minu Umwelt.
Suur osa haigustest on tingitud sellest, et ilmuvad häired enese identifitseerimise protsessides.

27. Teatud reservatsiooniga võiks suhtele organism-populatsioon tõmmata paralleele suhtega indiviid-kultuur:
Ka kultuuri esmane funktsioon on identiteedi loomine, säilitamine ja taasloomine. Identiteedi kriise kultuuris võib vaadelda ka sotsiokultuuriliste haigustena. Näiteks demagoogi tegevus meenutab väga viiruse käitumist organismis.

28. Elu võib analüüsida nagu semiootilist objekti, millel on oma kindel süntaktika, semantika ja pragmaatika.
Elu süntaktika all peame silmas näiteks meronoomiat, samuti vanuse semiootikat. Semiootiline vanus ei ole automaatselt seotud bioloogilisega, ega bioloogiline absoluutse e. astronoomilisega. Vanuse loob organismis toimuv suhestamine tema komponentide vahel. Kui me räägime inimvanusest, siis peame meeles pidama, et vanus on suuresti determineeritav kultuuriliselt ja sotsiaalselt.

29. Nooruse, küpsuse, vanaduse piirid on erinevates kultuurides erinevad.
Samuti on täiesti erinevad nende etappide semantika ja pragmaatika. Kui ühes kultuuris võib vanadus olla maksimaalse jõukuse, autoriteedi, võimu, tarkuse jne. aeg, siis teistes võib see olla täiesti õigusetu ja peaaegu et põlatud iga.

30. Erinev suhe vanadusse korreleerub erineva suhtumisega surma.
Surm ise on polüvalentne termin, mis tähendab nii mitteelamist (seisundit, mis tuleb pärast elu lõppu), kui ka elu lõpetamise protsessi. See viimane tähendus assotsieerub aktiivse tegevusega — suremine on protsess, mis nõuab teatud pingeid ja ettevalmistust ("ma pole veel surmaks valmis").

31. Bioloogia asend reaal- ja humani- taarteaduste vahel
bioloogias tuleb igal sammul kokku puutuda aspektidega, millel on ilmne humanitaarteaduslik loomus — nähtuste ajaloolisus, unikaalsus, intentsionaalsus, kirjelduste narratiivsus.
Teaduslik bioloogia on praegusajal oma põhiosas seadnud eesmärgiks füsikalistliku ideaali. Seda võib aga mõista nii, et elamise kvaliteet ise jääb vaatluse alt ning teaduslikest kirjeldustest välja.

32. Semiootiline lähenemisviis bioloogias toob selle kvaliteedi — tähenduse kaudu — bioloogiasse tagasi.
Biosemiootika püüab taas ratsionaalsele uurimisele allutada elussüsteemide need aspektid, mis 1930-ndaist aastaist alates, seoses subjektiivsete aspektide väljatõrjumisega teoreetilisest bioloogiast, on tähelepanu alt kõrval olnud, ent tuua need sisse uuel, põhjendatumal viisil.

33. (1) märkide ja tähenduse päritolu;
On rida probleeme, mis püstitatud humanitaarteadustes, ent mille lahendus suundub bioloogiasse:
(1) märkide ja tähenduse päritolu;
(2) intentsiooni ontoloogia, eesmärgipä-rasus
(3) emotsioonide päritolu;
(4) teadvuse teke;
(5) keele päritolu;
(6) sekundaarsete elunähtuste elusus, n-ö elu elus, näiteks probleem keelest kui elus süsteemist.

34. Biosemiootika probleemid ja mõned tähtsamad ideed
Biosemiootika probleemid ja mõned tähtsamad ideed. (1) Semioosi mehhanism
Semioos on protsess, milles toimub assotsieerimine — st seotakse omavahel miski (kaks objekti, kaks stiimulit, etc.), millel keemilises või füüsikalises mõttes ei pruugi olla a priori midagi ühist (näiteks ained, mis omavahel ei reageeri, ent mida saab ühendada kolmanda kaudu). Niisugust sidet ei tekita biosüsteem aga sugugi mille tahes vahel — need sidemed vastavad biosüsteemi funktsioonidele

35. 2) Biosüsteemid kui tekstid; geneetiliste tekstide ja inimkeelte võrdlus
Seoses geneetilise koodi avastamise ja uurimisega ilmus lingvistiline aspekt bioloogiasse omas täies loomulikkuses. Elu hakati käsitlema kui lingvistilist fenomeni. Valdavalt on tähelepanu köitnud DNA ja kirjalike tekstide ühised omadused (digitaalsus, interpunktsioon, mitmetasemelisus), nende kahe tekkes nähakse kaht peamist revolutsiooni elu arenguloos. Ent tekstilistena võib käsitleda ka teisi elunähtusi.

36. (3) Diskreetsuse ilmumine; koodide teke, päritolu, tüübid
bioloogiliste koodide puhul käivad digitaalne ja analoogne aspekt käsikäes ja on lahutamatud — bioloogilised koodid on duaalsed. Bioloogilistes kommunikatsiooniprotsessides, mis algselt ei pruugi omada selgelt eristunud diskreetseid elemente, ilmuvad need aga paratamatult peagi. Üheks selle näiteks on liigilise diskreetsuse ilmumine seksuaalse interaktsiooni tulemusena, mida on lähemalt uuritud liigi tuvastuskont-septsiooni mudeleis.

37. 4) Tähenduse loomus
Üks suhteliselt lihtsamaid näiteid, mida tuuakse tihti tähenduse olemasolu tõenduseks bioloogias, on mimikri, ning üldisemalt, pettus organismidevahelistes suhetes.
Teisalt, tähenduse olemasolu seostub adaptatsiooniprobleemiga — adaptatsioone (kohandumisi) käsitletakse kui bioloogilistele struktuuridele tähenduste andjat. Tähenduse probleem võib olla seotud ka informatsiooni väärtuse probleemiga.

38. 5) Mälu roll
Mälu on semioosi obligatoorne komponent. Ses seoses on huvitav üks unustusse jäänud suurem uurimus sajandi alguse teoreetilisest bioloogiast — R. Semon’i (1911) meemi mõistele rajatud bioloogiliste süsteemide käsitlus. Sellele lähenemisviisile rajanes suuresti Bertrand Russell’i raamat "The Analysis of Mind", miskaudu see on mõjustanud ka analüütilist filosoofiat.

39. 6) Süntaks ja sümbioos
Keelte üks põhiomadusi, peale koosnemise märkidest, on süntaksi olemasolu. Sellega seoses on bioloogiliste keeletaoliste nähtuste puhul süntaksi leidumine väga tähtsaks probleemiks. Ühe lähenemisviisi kohaselt on algseks süntaksi viisiks, selle bioloogiliseks analoogiks, sümbioos.

40. 7) Kirjeldava funktsiooni areng
Üks inimteadvuse primaarseid funktsioone on kirjeldamisvõime, sel aga võib leida kaugeleulatuvaid analooge lihtsamate biosüsteemide juures. Ka semiootiline protsess ise on teatavas mõttes ühtlasi modelleerimise protsess. Bioloogilistes äratundmisprotsessides võib seega näha ikooniliste mudelite olemasolu, mis on eelkäijad sümbolilistele mudelitele.

41. Thomas A. Sebeok ( )
A Sign Is Just a Sign
Style in language
Signs: An Introduction to Semiotics
The Clever Hans phenomenon: communication with horses, whales, apes and people.
Play of Musement
Global Semiotics

42. Kommunikatsioon
Kommunikatsiooni- ja tähendustamisprotsessi uurimist võib vaadelda kui eluteaduse ühte haru.
Teadete päritolu: kahte tüüpi allikad — diskreetsed (piiratud arvule märkidele tuginev kirjakeel) ja mittediskreetsed (kõnekeel või nt muusikapala)

45. Süsteemivälised tegurid kommunikatsioonis - MÜRA
Teade koosneb alati signaalist ja mürast. Nende kahe vahekorrast sõltub, kas teade on arusaadav.
Müra vältimise üks efektiivsemaid mooduseid on info kordamine, liiasus.

46. Kommunikatsioonisüsteemid on dünaamilised ja adaptiivsed, st isereguleeruvad.
Teadete väljastamine ja vastuvõtmine on pidevalt informatsiooni sööteprotsess (feed process), mis jaguneb edasisööteks (feedforward) ja tagasisööteks (feedback, tagasiside).
Esimese puhul jälgib saatja pidevalt oma teate ootuspärast kohalejõudmist adressaadini (küti tegevus: kütt on saatja, varitsusmeetod — teade, loom on adressaat); selle päralejõudmist, sellest arusaamist kinnitab või kummutab adressaat oma käitumisega (tagasiside, nt loengupidamine).

47. Kommunikatsiooniskeem
Erinevad kanalid
Koodi valik sõltub lähetaja käsutuses olevatest meeleorganitest
Kodeerimine toimub väliste ja sisemiste teadetesüsteemide vahel
Dekodeerimine — vastuvõtu käigus toimuvad mitmed ülekanded (neurobioloogiline ühe energia muundamine teiseks, nt nägemisprotsess) ja muundamised
Kontekst mõjutab teate loomist ja interpretatsi-ooni (ka usutavust, näide tervitusega)

48. Märgi saamise ehk ajaloo küsimus
Uurida märkide evolutsiooni fülogeneesis (organismirühma põlvnemiskäik), nende ritualiseerimist. Esimesed märgid elust Maal 3900 kuni 2500 milj aastat tagasi, esimesed “kommunikeerujad” olid prokarüoodid (eeltuumsed organismid, bakterid ja viirused). See uurimissuund nõuab etoloogia (käitumisteadus) ja semiootika koostööd.

49. Märgi saamise ehk ajaloo küsimus
Arutlused märkide väljatöötamise üle ontogeneesis (üksikorganismi ind. areng). Keel oli esimesena kasutusel homo habilisel (2,4 kuni 1,5 milj aastat tagasi). Siis oli keel eelkõige mitte kommunikatsiooni, vaid keskkonna “modelleerimise” vahendiks, keelekasutamise eelised ei seostunud mitte sotsiaalsete, vaid individuaalsete, otseselt ellujäämisega seotud aspektidega. Psühholingvistika valdkond
Üldine semiootiline võime (oskus kasutada mingeid esemeid v objekte millegi tähistajatena) vähemalt 13 mln aastat tagasi (J. Allik 1995)

50. MÄRKIDE KÕIKJALOLEVUS
Kaks mõttekoolkonda keelearengu suhtes:
inimkõne on loomade omast olulistes üksikasjades erinev, kuid need kaks on seotud evolutsiooniga (järjepidevuse teooria)
Kõne on spetsiifiliselt inimlik täiend (järjepidevusetuse teooria)
Ühte või teist toetamata tuleb rõhutada: on hädavajalik omaks võtta uurimisstrateegia, mis võrdleb inim- ja loomakommunikatsioonisüs-teeme, et saada ülevaadet semiooside loomusest ja kõikjalolevusest.

51. Thomas Sebeok. Märkide tüpoloogia
Märkide kuue „põhiliigi“ tüpoloogia, mis peegeldab kõige sagedamini identifitseeritud ja semiootikute poolt levinumalt kasutatud märkide tüüpe.
Need, mida tegelikult klassifitseeritakse, pole märgid, vaid täpsemalt öeldes märkide aspektid. Hierarhiline printsiip on omane igat liiki märgi arhitektuuris.
Märk on nimetatud aspekti järgi, mis on ülekaalus.

52. SIGNAAL
Märk, mis mehhaaniliselt (loomulikult) või kokkuleppeliselt (kunstlikult) vallandab vastuvõtjapoolse reaktsiooni (“Mine!”, stardipüstol). Vastuvõtja võib olla kas masin või organism.
Tuleb eristada füüsilist e tehnoloogilist signaali mõistet humanitaar- ja sotsiaalteadustes ülekaalus olevast puhtsemiootilisest kontseptsioonist.
Verbaalsel käsul on väga tõenäoliselt nii sümboli kui signaali aspekt ning kõnealune märk kõigub kahe pooluse vahel vastavalt selle üleandmise kontekstile.

53. SÜMPTOM (semiootika kui üks kolmest kreeka meditsiini harust, sümptomid üks esimesi identifitseeritud märke)
Sundiv, automaatne, mitte-meelevaldne märk, tähistaja on tähistatavaga seotud loomulikus seoses. Sündroom on reeglile alluv stabiilse märgitsetuga (denotatum) sümptomite konfiguratsioon.
Sümptomite eripära, et nende märgitsetus on üldiselt adressandi (s.o patsiendi — „subjektiivsed sümptomid“) ja adressaadi (s.o arsti — „obj. sümptomid“) jaoks erinevad.

54. Sümptomid paradigmaatilistes süsteemides ja süntagmaatilistes ahelates
Aktuaalsed (kimp sümptomeid, eristatud üheaegselt, nt inimkeha erinevates regioonides) ja temporaalsed süntagmad (kaelkirjakute ekskremendi auditiivne kontroll)
Paradigmaatiline sümptomite süsteem (sümptomite kompuuteranalüüs)

55. IKOON - tüpoloogiline sarnasus tähistaja ja selle denotatsioonide vahel
Peirce´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images), diagrammid ja metafoorid. Todorovi arvates on ikoon pigem sünekdohh (tähenduse ülekanne kvantiteedisuhte alusel. Nt osa või üksiktunnus terviku asemel (Kreml 'Venemaa'), tervik osa asemel (maailm 'ümbritsevad inimesed' ei taha mu murest midagi teada), konkreetne arv ebamäärase tähenduses (toon sulle tuhat tervist 'palju tervisi').
Probleemid: sümmeetria küsimus (paavst ja foto) ja regressiooni küsimus (tütarlapse portree kui oma ema ikooniline märk, aga samuti isa, iga oma järeltulija, kõigi sugulaste, imetajate, selgroogsete jne).

56. IKOON
Loomakäitumises rohkesti ikoonsuse näiteid, mis hõlmavad kõiki olemasolevaid kanaleid — keemilisi, auditiivseid või visuaalseid. Sipelga häireaine — kui oht hetkeline, raugeb signaal (vallandunud feromooni kogus), vastupidi — aine levib. Varieerub analoogilises proportsioonis ohustiimuli kasvamise või nõrgenemisega.

57. INDEKS Peirce: „need, mille seos oma objektiga seisneb nende vastavuses faktile“.
Tähistaja on piirnev/külgnev tähistatavaga või on selle näidis. Põhjanael kui põhjapooluse indeks. Opositsioonis terminiga sarnasus.
Loomade jäljed — indeksilised märgid.
Linnud Indicator indicator — meejuhatajad, siristamisega.
Mesilaste tants (Frish, kui tantsib horisontaalsel pinnal, on indeks (sabavangutuse suund, rütm — mida kaugemal, seda vähem tantsutsükleid), kui vertikaalsel kärjepinnal — pimedas mesipuus — siis “transponeerib tantsija päikesenurga gravitatsiooninurgaks, sel juhul on ülekaalus sümboolne aspekt”.

58. SÜMBOL kokkuleppelisus eristab teda ikoonist ja indeksist, „intentsionaalsus“ eristab teda nimest.
Pinge. Nimi on ekstensionaalne, mõiste maht oluline. Sümboli puhul sisu. Frege tähendus ja osutus. Napoleon — ekstensionaal, variandid (Elbele pagendatud) intensionaalid.
Kõige enam kuritarvitatud termin. Hulk olulisi sümboli alaliike: allegooria, märk, kaubamärk, deviis (heraldikas), embleem, ametitunnused, tähis. Vähe uuritud ja korralikult defineerimata.

59. SÜMBOL
Sümbolid tunnistatakse sageli olevat inimolendite eksklusiivne omand, kuid kahtlemata omavad neid ka loomad (kui meelevaldseid märke). Sabatöö meelevaldsus koertel, kassidel ja hobustel. Lihasööjad putukad, kus isane pakub emasele enne paaritumist tühja õhupalli et teda ära ei söödaks. Täiesti meelevaldne märk.

60. NIMI — märk, millel on laiendklass selle osutatava jaoks
Indiviididele, keda märgitsetakse mingi pärisnimega (ainsuslikud märgid), ei omistata mingit ühist omadust, v.a fakt, et nad kõik reageerivad sellele nimele.
Nimetused on samastajateks (identifiors) kutsutava märgiperekonna liikmed, millel on kaks allkategooriat: indikaatorid, mittelingvistilised ripatsid nimekandjatele ja deskriptorid (samastajad, mis kirjeldavad paiknemist).
Inimindiviide identifitseeritakse verbaalselt tõendatavate nimekandjatega (nt isikunimi või isikukood) ning hulga mitteverbaalsete indikaatoritega (millede abil võib surnukeha ära tunda).

61. NIMI
Kõik loomad levitavad stabiilset „samastajate“ voogu, s.o. esitusi, mis identifitseerivad nende allikat. Ainuisikustamine.
Kui partner puudub, teeb jäänud lind helisid, mida tavaliselt peetakse partneri omadeks. Tulemuseks on, et partner tuleb tagasi, justkui kutsutaks teda nimepidi.
Vaala individuaalseid klõpsatusjärgnevusi peetakse isegi „signatuurideks“ (nagu lindudel on “signatuurmeloodiad”).

62. NULLMÄRK
Erinevates märgisüsteemides, eriti keeles, võib märgikandja mõnikord tähistada oma puudumisega, st esineda nullvormis (vrd nullriim)
Aafrika elevandi häirehüüd on vaikus.
Mitmete jaanimardikate liikide puhul on pulsi intervall oluline element emaste ergutamisel ning need intervallid on erinevates liikides erinevad