1. STRUKTURALISM
Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele.
Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.

2. Strukturalism kui rea 20. saj filosoofiliste strateegiate superpositsioon
traditsioonilise metafüüsika desubstantsionaliseerimine, mida alustas juba Kant ja jätkas Nietzshe. Väidetakse, et elementide suhteomadusi on humanitaarse tunnetuse jaoks võimalik teadvustada ja neil on isegi suurem gnoseoloogiline väärtus, kui substantsionaalsetel. Kanti asi iseeneses välistatakse. Nietzshe Jumala surm – Autori surm.

3. Mõistus ja mitteteadvus
Mõistusväliste mõistuse aluste eksplitseerimine, mis lähtub Marxi ja Freudi töödest (Foucault: Strukturalism asendas fenomenoloogia ja ühines marksismiga). Erinevad mõistelised konstruktsioonid (Levi-Straussi mentaalsed konstruktsioonid, Foucault episteem, Lacani sümboolne kord) pretendeerivad mitteteadvuse olemuse ja funktsioonide formaliseerimisele, arendamisele ja selgitamisele.
Neoratsionalism

4. LS ei loe Barthesi, Lacani ja Foucault autentse S
LS ei loe Barthesi, Lacani ja Foucault autentse S. esindajateks, kuna tema arvates oli selle S. eesmärk strukturaallingvistika konkreetse meetodi üle kandmine kulturoloogia väljale, eesmärgiga saavutada seal objektiivsus ja täpsus, mis on omane loodusteadustele.

5. Kolm voolu, mis lähtuvad klassikalisest struktuuri mõistest:
Strukturalism, kus kirjandusteksti vaadati autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast. Tuntumad esindajad on Greimas, Levi-Strauss ja Barthes.
Narratoloogia, mida võib tinglikult nimetada ka tänapäeva strukturalismi vormiks. ENE määratluse järgi lähtub narratoloogia semiootikast ja strukturalismist ning vahe eelpool nimetatud strukturalismiga seisneb eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles "süvastruktuuri" mõiste, mis on teose aluseks. Kuid põhirõhk on selle struktuuri realiseerimisel kirjaniku ja lugeja aktiivse "dialoogse vastastikuse mõju" käigus. Esindajad Genette, Eco ning Ricoeur.
Retseptiivne esteetika lähtub vastupidiselt strukturalismile subjektist-lugejast ehk vastuvõtjast. Kunstiteos kui "esteetilise kogemuse" intentsionaalne objekt. Uuritakse lugeja reaktsiooni. Jauss, Ingarden.

7. Foucault, Lacan, LS, Barthes

8. Manet, Eine murul

9. Poststrukturalism (neostrukturalism)
Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi ndatel aastatel eriti Prantsusmaal – Jacques Derrida, Gilles Deleuze, Jean Baudrillard, Felix Guatarri, Jean Lyotard ja hilisem Barthes ning Foucault. Derrida populaarsuse kaudu ka Ameerika Ühendriikides – Harald Bloom ja Paul de Man.

10. Struktuur vs risoom
Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn struktuuri pahupool. Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri asemel kasutatakse risoomi (Deleuze&Guatarri termin) mõistet, kus vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise.

11. Struktuuri pahupoole aluseks
on soov ja ihad, mis on kõige olulisem jõud, milles põrkuvad kõik traditsioonilised ja sotsiaalsed elukorralduse väljendusvormid. Soov määrab ära kõik mittestruktuurse. Strukturalismis tungib subjekt reaalse (Lacani soovid, ihad) poole, kuid struktureeritakse agressiivse sümboolse korra poolt, mis on peamine ühiskonnas. Poststrukturalismis muutub reaalne ihade tekitamise “masinaks”.

12. Subjektikesksus
Eksisteerib väga erinevaid lähenemisi, kuid kõiki neid iseloomustab subjektikesksus, erinevalt strukturalismi objektiivsuspüüdest, mis allutas endale subjekti — inimese.
Erinevalt eksistentsialistlikust filosoofiast käsitleb poststrukturalism subjektivismi väikese kollektiivi seisukohast, mis püüdleb kollektiivselt struktuuride võimu paljastamisele ning siis neile vastuhakule. Samas pole subjektil terviklikku olemist, strukturalismis oli see äramääratud struktuuri poolt

13. Struktuuri pahupool võrreldes struktuuriga:
struktuuri staatilisusest ja korrastatusest jääb välja ajalugu ja igasugune dünaamika
struktuuri binaarsetest opositsioonidest jäävad väljapoole tekstid, mis seda dihhotoomilist ülesehituse printsiipi püüavad ületada või mis üldse ei käi sellise liigenduse alla
struktuuri seaduspärasusele vastanduvad juhus, võimalused, vabadus, hetkelised nähtused
struktuuri loogilisusele vastandub poststrukturalismis keha, afektid, žestid, st kõik, mis ei ole loogiliselt allutatav
strukturalismis on subjekt objektiivselt tunnetatav

14. Poststrukturalismi suundumused
tähtsustatud on teksti reaalsust.
Derrida — “Väljaspool teksti pole midagi”.
uurimistes on rõhutatud poliitilist reaalsust.
Deleuze — “Kõik on lõppkokkuvõttes poliitika”.

15. POSTSTRUKTURALISM
Psühhoanalüütiline suund. Jacques Lacan. Deleuze/Guattari skisoanalüüs.
Diskursuse uuringud. Tõde ja Võim. Teadmise arheoloogia. Michel Foucault
Kirjandustekstide analüüs. Roland Barthes, Julia Kristeva.
Dekonstruktsioon. Jacques Derrida

16. Jacques Derrida ( )
Dekonstruktivism — termin lähtub Heideggeri filosoofiast (destruktsioon) ja selle eesmärgiks on väljameelitada ja ülesärritada kihistumise konfliktsed jõud ehk tuua välja süsteemivälised elemendid. Iga tekst (nt kultuuritekst, raamat jne) elab teiste tekstide keskel ja teiste tekstide jälgede (trace) mõjuväljas ning see on tähtsam tekstist kui suletud süsteemist.
Dekonstruktivismi eesmärk on vabaneda logotsentrismist, mis filosoofias tipnes Hegeli filosoofiaga. Üldistades võib öelda, et tegemist oli mingil määral õhtumaise filosoofia keskpunktiga, mis baseerus keele võimul. Logotsentrismile on omane arusaam olemisest kui täielikust ja ühtsest kohalolust.

17. Easthope tõi välja viis erinevat dekonstruktsiooni tüüpi:
kriitiline dekonstruktsioon — eesmärgiks on teose loomisprotsessi uurimine. Esindaja C. Belsey.
Foucault’ dekonstruktivism — eesmärgiks on välja tuua erinevad interdiskursiivsed sõltuvused käsitletava diskursuse sees.
vasakpoolne dekonstruktivism — projekt, mille eesmärgiks hävitada Kirjanduse kategooria ja selle teostamise vahendiks oleks välja tuua diskursiivsed (üldkultuuriline diskursus) ja institutsionaalsed (sotsiaalsed diskursused) praktikad. F. Jameson ja M. Ryan.
ameerika dekonstruktivism — kirjanduskriitiline praktika, mis lähtub poststrukturalismist, eriti Kristevast ja Derridast. Kirjanduskriitika subjektiivsus. Tekstid ei ole lõplikud ja neis puudub referentsiaalne osutus. P. de Man — tähtsustab kirjanduse retoorikat.

18. Paul de Man ( ). Allegories of Reading: Figural Language in Rousseau, Nietzche, Rilke, and Proust. 1979
See raamat algas kui ajalooline uurimus, aga lõppes kui lugemise teooria. Püüdsin anda ajaloolise ülevaate romantismist, leidsin, et ei suuda ületada raskusi osade kohtade tõlgendamisel. Et neid ületada, pidin ajalooliselt määratluselt üle minema lugemise problemaatikale. Lugemise retoorika, mis ületab kirjandusajaloo kanooniliste põhimõtete piirangud, ütleb lahti hermeneutilisest
mudelist.

19. Dekonstruktsiooni termin
Vastased kritiseerivad mind muuhulgas dekonstruktsiooni termini kasutamise eest. Seda terminit kasutan ma siin tehnilises, mitte poleemilises tähenduses, mis aga ei tähenda tema neutraalsust või ideoloogilist süütust. Kasutan, kuna ükski teine sõna ei ole võimeline niivõrd ökonoomselt kujutama võimatust negatiivselt või positiivselt hinnata eeldatavat hinnangut.
Võtsin termini Derridalt ja mul assotsieerub see jõuga, mis on tekitatud leidliku ranguse poolt, mida ma ei soovi omistada, aga mida ma ei kavatse eitada.

20. Semioloogia ja retoorika
Formalism kirjandusteaduses. Praegu tendents, et kõrgendatud tähelepanu osaliseks saab mitte niivõrd kirjanduse kui väljamõeldise olemus, kuivõrd selle väljamõeldise mäng selliste eeldatavasti tegelikkusest võetud kategooriatega nagu isesus, inimene, ühiskond. Siit tähelepanu tekstidele-hübriididele (ühelt poolt kirjanduslikud, teisalt — referentsiaalsed), kirjanduslikud autobiograafiad, populaarkirjandus jne.

21. Ühelt poolt ei saa kirjandust vaadelda kui
lihtsalt referentsiaalse tähenduse erijuhtu, mis allub jäägita dekodeerimisele. Kood on liiga silmnähtav, keeruline ja salapärane. Ei saa läbi ilma strukturaalse keskendumiseta koodile tema enda pärast ja kirjandus sünnitab alati omaenese formalismi. Ja kui see tähelepanu saab valdavaks, ainult siis ilmuvad tehnilised uuendused kirjandusteaduse metodoloogias.

22. Teiselt poolt, ja see on tõeline mõistatus, ei saa ükski kirjanduslik formalism tekkida, tundumata reduktiivne.
Kui vormi vaadeldakse kui kirjandusliku tähenduse või sisu välist kaunistust, tundub ta pealiskaudsena ja teda ei hinnata. Sisemise formalistliku kriitika areng XX saj muutis seda mudelit: täna on vorm solipsistlik eneserefleksiooni kategooria ja referentsiaalse tähenduse kohta öeldakse, et see on väline. Välise ja sisemise poolused vahetasid kohad, kuid jäid siiski poolusteks: sisemine tähendus sai väliseks referentsiks ja väline vorm sai sisemiseks struktuuriks. Kohe selle kohtade vahetuse järel tekkis uus reduktsionismi vorm: meie päevil kirjeldatakse formalismi suuremalt jaolt klaustrofoobilistes terminites (“keele vangla”, “formalistliku kriitika tupik” jne).

23. Karp kui kirjanduse mudel
Just see ühildamise kiusatus on põhiliseks valede mudelite ja metafooride tekkimise allikaks, tema vastutab metafoorilise mudeli eest, mis sarnastab kirjanduse karbiga, mis eristab sisemise välisest ja lugeja või kriitiku selle karbi avajaga, kes püüab vabastada selle “sisemuses” peituva. Pole oluline, kas me seejuures nimetame karbi sisemust sisuks või vormiks ja välismaailma — tähenduseks või pinnaks.

24. Teist tüüpi terminite sisse toomine
Ma ei looda sellest mudelist siin jagu saada, vaid proovin mõtiskleda teistsuguse terminite grupi üle, mis ei ole nii lihtne, kui see binaarne polaarsus ja nii lihtsalt pööratav. Need terminid (ajalooliselt väga vanad) saan ma praktiliselt, jälgides vaidlusi kirjanduskriitilise metodoloogia üle.

25. Esiteks — uus lähenemine poeetikale
(sakslased nim poetoloogia), kujutades teda osana üldisest semiootikast. Prantsusmaal tekib kirjanduse semioloogia elava prantsuse mõtte ja vormi kategooria tormilise kohtumise käigus. Vastupidiselt semantikale on semioloogia teadus, mis uurib märke kui tähistajaid ja küsib mitte mida märgid tähendavad, vaid kuidas nad tähendavad. Pöördub lingvistika poole mudeli otsinguil. Kui lähtuda Saussure märgi suvalisusest ja sellest, et kirjandus on eneseküllane ütlus, mille “fookuseks saab tema väljendusviis” (Jakobson), siis võib tähenduse küsimuse elimineerida, vabastades nii kriitilise diskursuse ümberjutustamise vaevast.

26. Kirjanduslik semioloogia
Samal ajal on hämmastav, et see kirjanduslik semioloogia kasutab grammatilisi (eelkõige süntaktilisi) struktuure samaaegselt retoorilistega, kusjuures ei ole ühtegi vihjet, et kuidagi teadvustatakse võimalust, et need ei kattu. Barthes, Genette, Todorov, Greimas ja õpilased lihtsustavad Jakobsoni teooriad ja lahknevad neist, arvates, et grammatika ja retoorika funktsioneerivad täielikus üksmeeles.

27. Küsimus retoorika ja grammatika seosest
Peirce märkis ära G ja R eristuse oma märgi määratluses. Viies sisse interpretanta, mis eeldab interpretatsiooni, kusjuures märgi interpretatsiooniks ei ole mitte tähendus, vaid teine märk; see on lugemine, mitte dekodeerimine. Ja seda lugemist omakorda interpreteeritakse kui kolmandat märki ja nii edasi lõpmatuseni. Peirce nimetab seda protsessi, mille tagajärjel “üks märk sünnitab teise” puhtaks retoorikaks, erinevalt puhtast grammatikast, mis postuleerib mitteproblemaatilise, diaadilise tähenduse võimalikkuse ja puhtast loogikast, mis postuleerib tähenduste üleüldise tõesuse võimaluse. Kui märk tekitaks tähendust samal moel, nagu objekt märki, st representeerides, ei oleks vajalik grammatika ja retoorika eristus.

28. See näitab, et teoreetilised vastuväited on olemas
Pöördume praktika poole. Näide grammatiliste ja retooriliste figuuride välisest sümbioosist — retooriline küsimus, kus figuur antakse edasi otseselt süntaktilise konstruktsiooni vahenditega. “Mis vahet sel on?” See pole mitte küsimus vahe kohta, vaid väide “ma sülitan sellele vahele”. Ühes grammatilises näidises kaks teineteist välistavat tähendust: sõnasõnaline tähendus (küsimus mõistest, erinevusest), mille olemasolu eitatakse figuraalse tähendusega.

29. Paar grammatika/retoorika ei ole binaarne opositsioon, kuna nad ei välista üksteist, see lõhub ja ajab segamini “sees/väljas” lihtsa vastanduse
Me võime selle skeemi üle kanda ka lugemise ja tõlgendamise aktidele.
Lugemise käigus muutub illokutiivne kõneakt perlokutiivseks tegelikuks aktiks, Bedeutung muutub Sinniks. Lahendamata jääb meie igavene küsimus, kas seda transformatsiooni kontrollitakse semantiliselt grammatika liinil või retoorika liinil. Kas lugemise metafoor tõepoolest ühendab välise tähenduse sisemise arusaamisega, tegevuse mõtisklusega üheks ühtsuseks.

30. Dekonstruktsioon ei ole meie lisand tekstile, vaid see, mida tekst konstitueerib
Kirjanduslik tekst üheaegselt nii kinnitab kui eitab omaenese retoorilise mooduse autoriteeti. Ja meie püüame lugeda nagu autor kirjutas. Poeetiline kiri ongi dekonstruktsiooni kõige täiuslikum ja eesrindlikum modus.
Kokkuvõttes on igasugune küsimus kirjandusteksti kirjanduslikust modusest alati retooriline küsimus. Kirjandus nagu ka kriitika on määratud alati olema kõige karmimaks ja järelikult kõige ebakindlamaks keeleks, mille abil inimene nimetab ja muudab ennast.

31. Dekonstruktsiooni tüübid (Easthope)
Derrida dekonstruktivism — traditsiooniliste binaarsete opositsioonide analüüs ja lõhkumine nende opositsioonide relatiivseks kuulutamise kaudu.
Dekonstruktiivne lugemisviis:
1. Vasturääkivuste avastamine. Otsitakse lahknevusi diskursusest. Diskursiivsed tervikud mõrased. Filosoofia vaatab vasturääkivustest mööda.
2. Keskendumine auklikele ja katkevatele implikatsioonidele. Eristatakse algne tähendus interpretatiivsest ja leitakse tõlgendused, mis vaikiti maha.

32. Dekonstruktsioon on
kogemuse liikumine, mis on avatud saava absoluutsele tulevikule, sellise kogemuse, mis on määratlematu, abstraktne, tühjendatud, kogemuse, mis ilmneb teise ootuses ja on antud teise ja sündmuse ootusele. Tema formaalses puhtuses, selles määratlematuses, mida see kogemus nõuab, võib leida sisemist sugulust teatud messiaanluse vaimuga (Derrida)

33. Üldine dekonstruktsioonistrateegia
Ümberpööramisfaas. Selle faasi vajalikkuse tunnistamine tähendab äratundmist, et klassikalises filosoofilises opositsioonis pole meil tegu mitte rahulikult kooseksisteeriva vis-a-vis´ga, vaid vägivaldse hierarhiaga. Üks kahest liikmest valitseb teist (aksioloogiliselt, loogiliselt jne) asetub temast kõrgemale. Opositsiooni dekonstrueerimine tähendab kõigepealt hierarhia ümberpööramist antud momendil.

34. Üldine dekonstruktsioonistrateegia
Lahkuviimine (écart). Ühele poole jääb inversioon, mis pöörab ülemise alumiseks ning dekonstrueerib tema sublimeeriva või idealiseeriva genealoogia; teiselt poolt aga tungib sisse uus "mõiste", mis enam ei lase end mõtestada vana süsteemi sees. /Otsustamatud markerid,/ simulatsiooniühikud, sõnade "võltsid" nominaalsed või semantilised tunnused, mida ei saa enam mõtestada binaarse filosoofilise opositsiooni abil, kuid mis sellegipoolest pesitsevad selle opositsiooni sees ja avaldavad talle vastupanu. Nad desorganiseerivad opositsiooni, ilma et nad kunagi moodustaks kolmandat liiget või pakuks lahendust spekulatiivse dialektika vormis. ( Derrida. Positsioonid 52–54)

35. Tüüpiline on opositsioonide lõhkumine
Privilegeeritud, keskne termin on tavaliselt seotud fallose ja logos’ega. Näiteks:
Kõne ja kiri
Kohaolu ja puudumine
Samasus ja erinevus
Täis ja tühi
Tähendus ja tähendusetus
Elu ja surm
Irooniline näide

36. Dekonstruktsiooni tüübid (Easthope)
feministlik dekonstruktivism (feministlik kriitika) — logotsentrismi fallosliku variandi (meheliku alge domineerimine) lõhkumine. Derrida kiri (uuritakse eelkõige kirjandust) on loomu poolest naiselik ja see ei allu meheliku loogika seadustele. Feministliku kriitika eesmärgiks on paljastada meheliku psühholoogia domineerimine tekstides ja see tekst uuesti üles ehitada. L. Irigaray.