1. ANALÜÜTILINE FILOSOOFIA
Kui antiik– ja keskaja F. tegelesid eelkõige olemise ja uusaja F. — tunnetuse probleemiga, siis kaasaegses F saab põhiprobleemiks tähendus. Tunnetusele lähenetakse läbi keele.
F. põhiülesanne on teaduse keele analüüs ja seletamine. Parim meetod — ideaalsete keelte loomine ja tõlgitsemine.
Aluseks — Russelli ja George Moore varased tööd. Russell väidab, et aluse pani Frege.

2. Võib jagada 4 põhitüübiks:
fenomenalistlik analüüs algul peaaegu kõik Viini ringi liikmed (M.Schlick, varane Wittg.). Baaslausetena vaadeldakse meelelist kogemust väljendavaid.
füsikalistlik Berliini grupp, hiljem ka Viini ring (Carnap). Baaslause väljendab füüsiliste objektide vaatluse tulemusi.
pragmaatiline USA (Ramsey, W. Quine). Tähenduse suhtelisus sõltuvalt konkreetse arutluse praktilisest eesmärgist
tavakeele analüüs /lingv. F põhiliselt Inglismaal (Stroson, J.Austin, hiline Wittg.). Püüavad vältida kunstlikke keeli. Teadus kui üks paljudest võimalustest. Keskendutakse tavakeele tähendustele.

3. Analüütiline filosoofia
Peab F. probleemide lahendamise ainsaks viisiks tavaliste keelekasutusviiside kindlakstegemist (kusjuures tavalist vastandatakse ebatavalisele ja keelt ei samastata selle sõnavaraga). Filosoofilistes jmt arutlustes ilmnevate eksiväidete peapõhjus on argikeele kasutamisviiside segiajamine.

4. Ludvig Wittgenstein

5. Loogilis-filosoofiline traktaat 1922
Maailm on kõik, millega on tegu /Fall/.
See, millega on tegu, tõsiasi /Tatsache/, on asjaolude /Sachverhalten/ olemasolu.
Tõsiasjade loogiline pilt on mõte / Gedanke/.
Mõte on tähenduslik /sinnvolle/ lause.
Lause on elementaarlausete tõefunktsioon. (Elementaarlaused on lause tõesusargumendid.)
Tõefunktsiooni üldine vorm on: [p ülakriipsuga, ksii ülakriipsuga, N (ksii ülakriipsuga)]. See on üldine lausevorm.
Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.

6. Loogilis-filosoofiline traktaat
Erinevus Fregest: W. jaoks on pärisnimedel Bedeutung; aga mitte Sinn, lausel on Sinn, aga mitte Bedeutung. See erinevus on vältimatu, sest W. ei taha anda ühelegi mõistele sellist rolli nagu tähendusel Frege tähendusteoorias, sest W. puritaanliku vaateviisi kohaselt on see pigem psühholoogiline kui loogiline roll. Isegi väide on kõrvale jäetud kui psühholoogiline.

7. Filosoofilised uurimused 1953.
Maailm on kättesaadav ainult tänu keelele, läbi keelelise interpretatsiooni. Tähendus kui kasutamine teatud keelesüsteemi raames.
Russel: Selles leiduvat positiivset õpetust loen ma banaalseks, aga negatiivset — põhjendamatuks. W. Filosoofilistes uurimustes ei näe ma midagi huvitavat ja lihtsalt ei mõista, mis suurt tarkust leiab sealt terve koolkond.
Lahtiütlemine ühtsest keele loogilisest vormist (mõte, et maailma saab kujutada loomuliku keele loogilise struktuuri kaudu). LFT logomorfismi asemel üleüldine polümorfism.

8. Filosoofilised uurimused 1953.
Mäng on
reeglite (mängu loogika) kogum, mis haldab käike
reeglite all mõistetakse teatud tüüpi norme märkidega manipuleerimisel
eeldatakse, et õige käik mängus või mäng tervikuna peavad omama võimalikku alternatiivi
enamik mänge nõuab erinevate kategooriate märke (malelaud, väljad laual ja malefiguurid)
Erinevate kategooriate märkide segiajamine viib mõttetusteni. Kogu eelnev F. on seda täis.

9. KEELEMÄNGUD
Ma hakkan nimetama kompleksi, mis koosneb keelest ja temaga põimunud tegevusest, keelemänguks.
Võrdlus malemänguga. Kasutamine — käik. Seeria käike, mida võimaldab mingi väljend, tema kasutuste kogum → väljendi tähendus.
tavakeele reaalse praktikaga võrreldes lihtsustatud sõnade ja väljendite kasutusmudelid
emakeele algvormid, milledele toetudes inimene hakkab keelt kasutama
eneseküllased ja lõpetatud
Sotsiaalse tegevuse süsteem. Käitumismängud — tähtsaim on keel. Tavakeel — mitmete keelmängude kogum.
Keelt tuleb kasutada täpselt. Filos. ?? ei ole kasutud, vaid asendamatu meetod selgitamiseks. Nende mõju võib võrrelda psühhoanalüüsi ?? kliinilise mõjuga.
Luua ettekujutus keelest tähendab luua ettekujutus eluvormist.
LFT — ka keelemäng, faktide kirjeldamine.
Traditsioonilisele abstraktsiooni teooriale vastandab “perekondliku sarnasuse” teooria.

10. Keelemäng näited
Käskude andmine ja nende täitmine  Objekti kirjeldamine
Objekti konstrueerimine läbi kirjelduse (joonistamine)  Sündmusest teada andmine  Sündmuse üle arutlemine  Hüpoteesi püstitamine  Eksperimendi tulemuste esitamine tabelite ja diagrammidena  Loo tekitamine; selle lugemine  Singing catches  Mõistatamine  Nalja tegemine  Probleemi lahendamine aritmeetiliselt Tõlge ühest keelest teise  Küsimine, tänamine, needmine, palumine, palvetamine

11. Wilhelm von Humboldt 1797–1835 keele vastuolulisus: antinoomiad
keel ja mõtlemine
märgi suvalisus ja keele elementide (keele struktuurist lähtuvalt) motiveeritus. Sõna kui märgi tähendus on motiveeritud "asja mõistmisega" (mõistega), heliline vorm on suvaline
objektiivne ja subjektiivne keeles
keel kui tegevus (energeia) ja kui tegevuse produkt (ergon) Keele eksisteerimise vormiks on areng.
püsivus ja muutumine
tervik ja üksik, individ. ja kollektiivne
kõne ja keel keel kui tema produktide kogum erineb keeletegevuse üksikaktidest. Uurida indiviidi keelt
mõistmine/mittemõistmine

12. Keele olemus
Rahva maailmavaade (sprachliche Weltansicht "rahva vaim") leiab väljenduse, peegeldub keeles. Keel on omamoodi vahemaailmaks (Zwishenwelt), mis asetseb rahva ja teda ümbritseva objektiivse maailma vahel (iga keel joonistab rahva ümber ringi, millest võib väljuda vaid siis, kui astud teise ringi)
Siit teeb järelduse, et meie suhtumine objektiivse maailma esemetesse ja nähtustesse on määratletud mitte nende esemete ja nähtuste omaduste, vaid keele poolt.
Vorm (puhas idee) vs mateeria (substants), meeleline tunnetus.
Keele sisemine vorm (Innere Sprachform) eksisteerib kui struktuur, mille iga element eksisteerib tänu teisele. Keele vorm, vastandina mateeriale, on keele üksikelementide vastuvõtt nende vaimses ühtsuses.

13. Noorgrammatikud — koolkond keeleteaduses XIX saj. 70-80. a-tel
Noorgrammatikud — koolkond keeleteaduses XIX saj a-tel. Peamiselt Saksamaal.
Hermann Paul Keeleajaloo printsiibid (1880). Mitte filosoofiline, vaid ajalooline põhi. Psühhologism.
Kaks psüühika sfääri:
teadvuse sfäär, millega on seotud rääkimine, kuulamine, aga samuti seejuures tekkivad ettekujutused ja teadvuses vahetuvad keelelised moodustised
mitteteadvuse sfäär — kõik rääkija poolt kasutatavad keelelised vahendid on hoiul mitteteadvuses. Nende kahe sfääri vaheline seos kehtestatakse pidevalt muutuvate psüühiliste organismide abil/poolt. Just need psüühilised organismid arenevad ajalooliselt, aga mitte kõne.
Tõeline reaalsus on vaid indiviidi keel.

14. Karl Bühler 1879–1963 "Keeleteooria" (Sprachteorie) 1934
Kõikide keelte põhimõtteliselt
ühtse struktuuri teooria
— 4 aksioomi

15. A. Keele kui organoni mudel
Platon "Kratylos" — keel on organon, mis on loodud selleks, et üks inimene saaks teisele midagi teatada asjast.
Ring keskel sümboliseerib konkreetset keelenähtust. Kolmnurk sisaldab endas veidi vähem kui ring — abstraktse relevantsuse printsiip (märgi tähendust ei moodusta mitte kogu ääretu kogum konkreetsete esemete v. situatsioonide tähistatavaid omadusi, vaid ainult "sematoloogiliselt relevantne" osa nendest omadustest).
3 muutujat-faktorit on kutsutud teda 3 erineval moel tõstma märgi staatusesse. Jooned sümboliseerivad keelelise märgi semantilisi funktsioone.

16. Bühler. Keel kui organon

17. B. Keele märgiline olemus
Aluseks skolastide printsiip aliquid stat pro aliquo
+ abstraktse relevantsuse printsiip. Keele fenomenid on mitmetasandilised.

18. C. Kõnetegevus ja keelestruktuur
Süntees Humboldti ja Saussure'i kontseptsioonidest Husserli aktide teooria valguses.
H - Sprechhandlung (kõnetegevus) la parole H W
W - Sprachwerk (keeleline loodu) ergon
A - Sprechakt (kõneakt, tähendustav) energeia
G - Sprachgebilde (keeleline struktuur) la langue A G

19. Jaotatult neljaks väljaks, saame kaks ristuvat dihhotoomiat:
Keelelised nähtused:
I II I seostatud subjektiga
II abstraheeritud subjektist
H W tegevused ja väljendid formaliseerimise alumisel astmel
A G aktid ja struktuurid formaliseerimise ülemisel astmel
Iga väli vastab ühele objekti "keel" vaatlemise aspektile

20. D. Keele struktuurne mudel
Ühe- (meresignaalid, üks signaal iga situatsiooni jaoks) ja kaheklassilised süsteemid, kus on leksikon (sõnade valik) ja süntaks (lause moodustamine).
Lause on sõna suhtes sümboliks.
Kahe välja teooria:
Näitav /deiktiline, situatsioon/
Sümbolite /abstraktne, süntaktiline ja semantiline kontekst/

21. Wittgensteini (hilise) seos Bühleri ideedega:
loogilise ja psühholoogilise atomismi kriitika
atomismi asendamine kontekstualismi v. konfiguratsionismiga
radikaalne lingv. konventsionalism
“kujunditeta mõtlemise” kontseptsioon
Gestaltpsühh. — meeleliste andmete kriitika, terviku, konteksti prioriteet

22. POSITIVISM kuulutab tõeliste teadmiste ainsaks allikaks konkreetsed (empiirilised) teadused ja eitab filosoofilise uurimuse tunnetuslikku väärtust
I klassikaline 1830 – A. Comte. Positiivse filosoofia kursus –48, John Stuart Mill
II empiriokrititsism (mahhism) 1870–90 subj.id. ja psühhologism. Vahetu aisting ja kogemus on primaarsed, loodus ja mateeria — sekundaarsed. Maailm — see on meie aistingud.
III neopositivism ndad
Viini ring, Russelli ja Wittgensteini mõjud Carnap
loogiline positivism: F. asendatakse teaduskeele loogilise analüüsiga
loogiline empirism: peab teaduse empiiriliseks keeleks nn. “asjade keelt”

23. Tähendusteooriaks. Märgi suhe tema poolt väljendatavasse.
Loogiline semantika (Frege loodud, loogika osa, milles vaadeldakse loogiliste mõistete nagu mõte, tähendus, nimi, tõesus, väärus tähendust) jaguneb:
Referentsiteooriaks (re-fero — nimetama, tähistama). Märk suhtes tähistatavasse objekti
Tähendusteooriaks. Märgi suhe tema poolt väljendatavasse.

24. Vrd M. Dummet. What is a Theory of Meaning. 1976
Vrd M. Dummet. What is a Theory of Meaning Jagab tähendusteooria kolmeks osaks:
Tuumteooria e referentsi teooria. Määrab rekursiivselt ära iga lause jaoks antud tähendusteoorias keskse mõiste kasutamise. Tõde (Frege), verifikatsioon (Viini ring), falsifikatsioon, realistlik, common sense (G. Moore)

25. Ümbristeooria e tähenduse/mõtte teooria
Ümbristeooria e tähenduse/mõtte teooria. Määrab ära, milles seisneb rääkijale referentsiteooria teadmise omistamine
Lisa - tegevuse teooria. Määrab kindlaks seose lausete tähenduse, mis on määratud 1. ja 2. abil ja reaalse keelekasutuse vahel

26. Tähenduse mõiste loogikas ja lingvistikas
Loogikud ja lingvistid kasutavad erinevalt mõistet tähendus. Loogikutel tähendus / osutus, lingvistidel tähendus ja tähistamine.
Loogik mõistab tähenduse all märgi (sümboli, sõna) suhet keelevälisesse objekti (denotaat, referent), lingvist aga seostab eelkõige keeleliste väljendite mõistelise sisuga (kontsept, signifikaat). Saussure signification on suhe tähistaja ja tähistatava vahel.