1. Aristoteles eristas substantsi, kui reaalsuse olemuslikku ühtsust (mis on iseenese alus ja paratamatult olemasolev) ja tema nähtumuslikku paljusust — aktsidentse, võimalikult olemasolevat, mis vajab aluseks teist olemist

2. Aristotelese kategooriad (10)
2 põhilist: substants (kr ousia, mis on loomuseks, olemuseks) ja aktsidents (see, mis omistatakse substantsile), predikaadid
olemus
hulk, kvantiteet kaks küünart
kvaliteet valge
suhe kahene
koht väljakul
aeg eile
olek /situs/ lamab
seisund /habitus/ on riides
tegevus /actio/ lõikab
kannatus /passio/ põletatakse

3. Predikaadi kohal saavad olla vaid soo- ja liigimääratlused (lad genres ja species)
Omistades otsustuses lause subjektile predikaati, kirjeldatakse nähtust, mille kohta otsustus käib. Kategooriate-õpetuse mõte on taandada maailmas valitsev omaduste mitmekesisus üldistele määratlustele, mida on lõplik arv.
Igal kategoorial on seejuures oma korrektse kasutamise moodused. Kategooriate segiajamine on aga Aristotelese hinnangul üks levinumaid mõtteeksituste allikaid.

4. olemise gradatsioon
Näide: Augustinus (substants), suur (hulk) kõnemees (kvaliteet), selle poeg (suhe), seisev (olek) pühakojas (koht) täna (aeg), kaunistatud pärjaga (seisund), vaieldes (tegevus) väsib (kannatus).

5. Porphyriose kategooriad
sugu
liik
erinevus (differentia)
oluline tunnus
juhuslik tunnus

6. IEP (Internet Encyclopedia of Philosophy) arvates on “Aristotelese substantsiteooria sisemiselt üsna vasturääkiv”
Kategooriates kipub tema arusaam substantsist olema nominalistlik (substants on vaid mõiste, mida asjadele rakendatakse)
Metafüüsikas kaldub see realismi (substants on miski, mis eksisteerib reaalselt).
substants, ehk tõeline olemine, on kindlasti konkreetne individuaalne asi, mitte ‘ürgollus’; need, kes räägivad substantsist pigem kui kõigi asjade ürgollusest, peavad silmas mitte aristotelliku substantsi, vaid aristotellikku mateeriat (ka terminil ‘mateeria’ on Aristotelese jaoks mitu (väidetavasti 4) osaliselt kattuvat tähendust – seejuures üks neist just see ‘ollus’.)

7. Ontoloogilised probleemid
Alluvad fikseerimisele kolmes erinevas punktis ja kolmes erinevas vormis: keskaegne metafüüsika tegeles universaalide problemaatikaga; tänapäeva matemaatika pani aluse vaidlusele nende olemuste staatuse üle, millega võivad suhestuda seotud muutujad; sama tähenduse probleem on arutluse all tänapäeva semiootikas, kuid juba seoses teaduse subjektiga.

8. 3 olulist loogilis-filosoofilist koolkonda:
logitsism. Russell ja Whitehead. Püüdlus tuletada kogu matemaatika otse loogikast. Hulgateooria paradoksid lahenduvad tüüpide teooriaga

9. 3 olulist loogilis-filosoofilist koolkonda:
formalism Hilbert. Nagu logitsistid, püüdis formaliseerida matemaatika alused range aksiomaatikaga, millest siis tuletuksid kõik matemaatika teoreemid. Erinevalt logitsistidest väitis, et matemaatilise mõtlemise objektideks on formaliseerimisel kasutatud sümboolika ja formaalselt esitatud väited ise, mitte aga selle sümboolika “ettekujutatav” matemaatiline sisu, ja kuna matemaatika ei ole looduslik objekt, siis ei saa temast mõelda teisiti, kui abstraktsioonide ehk sümbolite süsteemist. Printsiibiks nn finitism — aksiomaatika lõplik iseloom.

10. 3 olulist loogilis-filosoofilist koolkonda:
intuitsionism või konstruktivism. Põhiprintsiip on välistatud kolmanda reegli (A või mitteA) mittetunnustamine. Tuleb tõestada eraldi üks neist. Platooniliste tõdede mitteaktsepteerimine: tõde on ainult see, mille jaoks on konstrueeritud tõestus.

11. Kõigil neil tasanditel tekib analoogia
realism
logitsism (Frege, Russell, Carnap)
positivism
kontseptualism
Universaalid kui inimmõistuse produktid
intuitsionism (Poincare) kasutab muutujaid, mis on suhestatavad abstraktsete olemustega vaid juhul, kui nad „on kokkusegatud individuaalselt varem valmis pandud koostisosadest”.
strukturalism ei avasta ühtesid või teisi klasse (mõte/tähendus), vaid loob neid — kas siis semantiliste süsteemide (konstrueeritud ideoloogiliselt koormatud elementide abil) raames, või uuritavale objektile asetatud konstruktsioonide raames.
Nominalism
sümbolilise mõtlemise vastu suunatud
Terminid (nimed) kui märgid (mitte sümbolid)
matem. formalism (Hilbert) solidariseerub intuitsionismiga ja eitab realistlikku (positivistlikku) ettekujutust mõttest /tähendusest kui millestki meie mõistusest eraldi eksisteerivast. Heidavad intuitsionistidele ette, et viimased tunnistavad abstraktsete olemuste olemasolu
semiootika aksiomaatiline paragrammatism
diskursus, kiri

12. Port-Royal'i grammatika 1660 Antoine Arnauld ja Claude Lancelot
Universaalne kõikide keelte puhul
1) märgiline printsiip (rääkida — st väljendada oma mõtteid märkide abil)
2) "materiaalse" ja "vaimse" pooluse olemasolu
3) keelelise suhtlemise loomingulisus
4) keele ökonoomia printsiip
5) väitlause struktuuri ühtsus
6) loogilise sisu ja keelevorme juhtivate loogikaseaduste ühtsus

13. Thomas Hobbes
Inimkõne kujutab endast märgisüsteemi, mille ülesandeks on registreerida ja kinnitada mälus tunnetava subjekti mõtteid
nende mõtete väljendamine ja edasiandmine teistele inimestele
Terminid:
Märgistus /mark/ omavad tähendust meie eneste jaoks, meeltega vastuvõetavad
Märk /sign/ omavad tähendust ka teiste jaoks, moodustatud esimestest
Nimi /name/ võib olla nii märgistus (kui elavdavad mälus mõtteid; üksikud sõnad) kui märk (kui on mõtete edastamise vahendiks, lauses)

14. Nimede tekkimine kokkuleppeline, ei ole asjade eneste märgid, vaid tähistavad meie ideid asjadest.
Jagunevad:
positiivseteks (inimene, valge)
negatiivseteks (mitte inimene, mitte valge. Märgid, mis tähistavad, et mingi sõna ei ole selle asja, millest räägitakse, nimi: „miski“, „keegi“, „lõpmatu“.).
Ei või üheaegselt kasutada ühe ja sama eseme kohta, aga üks on alati õige.
„Nimi on sõna, mis on suvaliselt valitud meie poolt märgistusena, et kutsuda esile meie arus mõtteid, sarnaseid endiste mõtetega ja samal ajal, olles pandud lausesse ja välja öeldud kellegi teise poolt, olla selle tunnuseks, millised mõtted olid ja milliseid ei olnud rääkija arus“.

15. Rene Descartes 1596-1650 „Filosoofia alused“
59. Millised on universaalid. Universaalid moodustuvad vaid tänu sellele, et me kasutame üht ja sama mõistet, et mõelda mitmest eri asjast, mis on omavahel sarnased. Ja siis, kui me haarame ühe nimetusega asjad, mida tähistame selle mõistega, on ka nimetus universaalne.
Meie teadmise aluseks on kaasasündinud ettekujutused, kaasarvatud arvu ja figuuri ideed, loogil. ja matem. vormid. Nende allikas on Jumal. Just kaasasündinud ideedest tekib keel.

16. Gottfried Leibniz
Annab universaalse keele sõnade definitsioonid. Semantiliste väljade põhimõttel:
üldised filos. mõisted (konkr., abstr.- olemus) Olev/olemus, on asi (ens, res), mis võib olla mõistetav, ./vastuvõetav/ . Abstracta sunt Entia, quae discriminant diversa /esitavad eristatult/ praedicata /näit õpetatus, kõlbelisus/ ejusdem Entis /ühe oleva, näit inimene, subjekt/
modi existendi /olemise moodused/ (sõltuv, sõltumatu, omama)
passiones pincipiales /põhilised kired/ (armastama– saama rahuldust teise inimese õnnest v. tema täiuslikkusest tulenevalt, irrationalia)

17. Leibnizi substants — monaad /kr. monas – üks, ühik/.
Arist. ka „entelehhia“ /vormi ja mateeria, põhjuse ja eesmärgi ühtsus, eesmärgi poole püüdlev jõud, teleoloogiline printsiip/. Democritos „tõeline aatom“.
Metafüüsilised punktid v „elavad nullid“, lõpmata väikesed olemused, ei saa tekkida ega hukkuda, aktiivsed (appetitio – aktiivne püüdlus). Iga monaad on kinnine kosmos, jagumatud vaimsed substantsid.
Mateeria ei saa olla substants, sest mateeria on oma ulatuvuse tõttu jaguv. Substants aga peab olema absoluutselt lihtne.

18. MONAADID
Monaadide vahel pole mingit kausaalset /põhjuslikku/ vastasmõju, mis aga ei tähenda kaost. Sest nad moodustavad maksimaalselt korrapärase terviku, mis on tingitud Jumala loodud korrapärase harmooniaga. Monaadi ehk substantsi jagamatus ei tähenda, et tal puuduks oma sisemine struktuur. Ka inimene on üks individuaalselt eksisteeriv monaad-substants, mis ei koosne teistest substantsidest.
Erinevad monaadid tajuvad tegelikkust erineval viisil ning ei saa olla kahte absoluutselt identset monaadi.

19. John Locke 1632 -1704 Kontseptualist
John Locke Kontseptualist. Püüd ühendada ratsionalismi ja empirismi. Essee inimmõistusest. 1690
Teaduste määratlemine — kolm suurt intellektuaalse maailma valda:
Füüsika — asjade (jumal, inglid, kehad ja nende omadused) kui niisugusete tunnetamine. Eesmärk — puhtmõistuslik tõde.
Praktika — tegevused oma eesmärkide saavutamiseks. Eesmärk — õiglus ja vastav käitumine. Olulisim osa — eetika.
Semiotike v õpetus märkidest. Kuna kõige tavalisemad märgid on sõnad, siis nimetatakse ka loogikaks.

20. Semiootika
Ülesanne — vaadelda märkide, mida mõistus kasutab asjadest arusaamiseks ja oma teadmiste edasiandmiseks teistele, olemust. Kuna mõistuse poolt vaadeldavad asjad ei asetse mõistuses (peale tema enda), siis peab talle <mõistusele> tingimata esitama midagi muud märgina v vaadeldava eseme esindajana — need ongi ideed. Aga kuna mingi inimese mõtteid moodustavate ideede kogum ei saa vahetult avaneda teise inimese vaatele <...> siis selleks, et teatada oma mõtteid üksteisele, aga samuti et jätta neid meelde, on vajalikud ka märgid meie ideede jaoks. Kõige mugavamad on artikuleeritud helid — sõnad.

21. Igasugune tähendus tekib ajus aistingute baasil, mis on saadud ümbritsevast maailmast meeleorganite abil. Sõnad ei ole midagi muud, kui meie ideede sümbolid. Nad on ideede meelevaldselt valitud tähistused. Ideed on tõelised ja vahetud märgi täitjad.
Universaalide teke on seotud „mõistuse tegevusega, mis asjade vahelise sarnasuse põhjal moodustab üldised ideed ja kinnitab need mõistuses koos nende juurde kuuluvate nimetustega”.

22. Omadused, kvaliteedid:
Primaarsed, objektiivsed, alati olemas kehades: kehade mehhaanilis-geom. omadused (suurus, figuur, hulk, liikumine, ulatuvus, kestus jne. Samad, mis Galileo, Descartes, Hobbes). Lisas tiheduse ja tühjuse.
Sekundaarsed, subj. Tekivad ainult vastavate vastuvõtutingimuste olemasolul, seotud meeleorganitega (värv, heli, lõhn, külm, valu jne)
Sekundaarsete kvaliteetide idee vastab jõududele /powers, Newtoni mõju/, mida omavad kehade atomaarsed struktuurid väljaspool meid.
Küsimus sekundaarsetest kvaliteetidest on seotud probleemiga tuua välja olemus läbi objektiivsete ja tunnetatavate nähtuste.
Locke püstitas selle kui ülesande ületada lõhe nominaalsete ja reaalsete olemuste vahel.

23. Olemus (essence) — substants
Asjade (reaalseks) olemuseks võib nimetada nende tegelikku, reaalset sisemist ehitust, struktuuri (mis tavaliselt jääb substantside puhul teadmatuks), millest sõltuvad leitavad kvaliteedid. See ongi esmane sõna essentia (olemine) tähendus.
Selle tagajärjel, et ülikooli teaduskogunemistel ja dispuutidel vaieldi tuliselt sugude ja liikide (generis ja species) üle, kaotas sõna olemus (essentia) peaaegu oma esialgse tähenduse ja reaalse asjade ehituse tähistuse asemel tähistab peaaegu täielikult nüüd sugude ja liikide kunstlikku ehitust — nominaalne olemus.

24. Nominaalne substants ja nimi
Nominaalse substantsi ja nime vahel on nii tihe side, et mingit tüüpi asjade nime võib liita ainult sellise üksiku esemega, millel on see olemus ja mis seetõttu vastab abstraktsele ideele, mille märgiks see nimi on.

25. Lihtideed tihedus, liikumine, vorm, kus predikaat ei koosne liitmisest
Sõnad ei ole midagi muud, kui meie ideede sümbolid. Nad on ideede meelevaldselt valitud tähistused. Ideed on tõelised ja vahetud märgi täitjad.
Ideed jagunevad:
Lihtideed tihedus, liikumine, vorm, kus predikaat ei koosne liitmisest
Kompleksideed mõistuse ühendava võime kaudu liidetud tervikuks ilu, inimene

26. Keeruliste /complex/ ideede moodustamine. 3 viisi:
lihtsate ideede summeerimine, niimoodi tekivad empiiriliste substantside, st üksikesemete, „iseseisvate objektide“ kompleksideed ja moodused (st omaduste, protsesside ja olukordade ideed). Lihtsad moodused („koht“) ja erinevatest ideedest kokkusegatud (trükikunst, triumf)
ideede võrdlemine, tekivad suhete ideed /täiuslik, suurem, vanem/
1+2+abstraheerimine (mittekorduvate omaduste kõrvaleheitmine) — tekivad üldmõistete ideed /kuld, hobune/. Üldnimi on vaid nime nimetus.

27. Lihtideedes (kolmnurga figuur) kattuvad nominaalne ja reaalne olemused, substantsides (kuldsõrmus sõrmes) on nad erinevad (nominaalne on siin abielu). Asjade olemused ei sünni ega ei lagune. Nominaalsed olemused (nimed) jagavad substantsid liikideks.
Põhimõtteliselt võivad vaid esmaste kvaliteetide ideed anda meile tõese reaalsete olemuste tunnetuse, aga sekundaarsete oma, kui nad on küllaldase objektiivsusega organiseeritud, võimaldavad meil eristada asju vaid nende nominaalsete olemuste järgi. St enam-vähem õigesti eristada erinevad asjad ja asjade liigid nende nimede järgi.

28. EMPIRISM
Inglise empirismi ühistendentsiks on alates Locke´i kaasasündinud ideede eitusest läbi lahtiütlemise mateeriast Berkeley puhul ja vaimu substantsiaalsuse eitamise (Hume) kuni John Stuart Milli arusaamiseni objektidest kui püsivast tajuvõimalusest olnud püüd elimineerida tunnetusprotsessist (tunnetusest) kõik see, mida ei saa väljendada kogemuse terminites.
John Stuart Mill 1806 – Asju pole olemas väljaspool nende tajumist. Inimene tunnetab ainult “nähtumusi” (aistinguid), mille piiridest ei saa kaugemale minna.

29. POSITIVISM kuulutab tõeliste teadmiste ainsaks allikaks konkreetsed (empiirilised) teadused ja eitab filosoofilise uurimuse tunnetuslikku väärtust
I klassikaline 1830 – A. Comte Positiivse filosoofia kursus –48, John Stuart Mill
II empiriokrititsism (mahhism) 1870–90 subj.idealism ja psühhologism. Vahetu aisting ja kogemus on primaarsed, loodus ja mateeria — sekundaarsed. Maailm — see on meie aistingud.
III neopositivism 20-30
Viini ring, Russelli ja Wittgensteini mõjud Carnap
loogiline positivism Filosoofia asendatakse teaduskeele loogilise analüüsiga
loogiline empirism peab teaduse empiiriliseks keeleks nn. “asjade keelt”